Eesti vanasõnad – leib, toit

Oma teenitud leib on magus.
Oma leib kõige magusam.
Mida madalam maja, seda magusam leib.
Mida higisem nahk, seda magusam. leib.

Sool, leib teeb paled punaseks.
Vaevaga teenitud leib teeb paled punaseks.
Kui puudus käes, siis leib kõige parem roog.
Külaleib magusam kui oma.
Leib vaese sai.
Ette söödud leib on kibe.
Õhuke ostetud leib, väikene väljast saadud
Kui kõht täis, ei maitse leib.
Hakkaja (osav) kisub kivistki leiba välja. –
Leib: vanem kui meie.
Ei õle töid, ei ole leiba.
Ega sõda soola, leiba too.
Ennem olgu valge leib ja must hein, kui valge hein
ja must leib.
Ega leib ole võsast võetud ega ka oksist katkutud.
Kes karja ei kaitse, see leiba ei maitse.
Kui küüt kurdab, on leib otsas.
Küll leib saab sööja, sai sõtkuja.
Kosuta põldu, siis annab leiba.
Kelle leiba ma söön, selle laulu ma laulan.
Lahti lõigatud leib (viilukas) ei kasva enam -kokku.
Võõral laudil leib kõrges.
Parem -omad aganad «kui võõra selge-leib.
Parem kooruke huule käes: kui kakuke tuule käes.
Parem 9 sõrmega süüa ise leiba kui 10 sõrmega kroonukuube kanda.
Annaks sõbrale kooki, aga enesel ei ole leibagi.
Sepp sööb selget leiba, selgemat veel sepa naine.
Sool ja sabata silk on vaeslapse võileib.
Ühe surm, teise leib.
Ei ole suutäiel ega leivalaual olnud.
Pisut lapsi, palju leiba.
Seitsmest ahjust juba leiba söönud, kaheksas karask
veel katsumata.
Sepik sööb vana leiva ära.
Linna saia sarved paistavad silma.

Paku pagari pojale saia ehk lihuniku lapsele liha
(vorsti).
Saia süüakse isuta, õlut juuakse januta.
Saia ei saja taevast maha.
Parem veisel vitsaraag kevadel närida kui heinasületäis
sügisel.
Parem viis viljaga kui kuus näljaga.
Soojalt suhu, palavalt parda.
Parem hüva rooga üle jätta kui vatsa revetada.
Parem suutäis soolast kui kõhutäis magedat.
Lihaleent liibata pealt, kalaleent kaabata põhjast.
Sool kehva leeme (supi) maoks.
Vaesel pole toitu valida.
Odav kala, lahja leem.
Leent (putru) ei sööda nii kuumalt kui keedetakse.
Kutsumata võõrad, teadmata roog.
Mida suurem hulk, seda vedelam: leem (lake).
Mida suurem kala, seda paksem leem.
Samet ja siid teevad leeme-lahjaks.
Toit ei ole iial palavam kui tulelt lauale tuues.
Üks mädamuna rikub kõige pudru ära.
Ei ole rutul rooga ega maial magu.
Kuidas looma toidad, nõnda ta veab.
Kõik herned ei kee korraga pehmeks.
Kook ei täida üksi kõhtu.
Kook tahab koort, sepik selget, kakk kaunist, puder
parast.
Aganik on kevadine leivakast.
Aganik peab kehva aitama.
Agan leivajätku, humal õllejätku.
Virulane vilja punnib, harjakas aganaid punnib.