Ammu-ammu aega tagasi, muistses Maiade tsivilisatsioonis, oli tuntud kokk, kes oli kuulus oma kulinaarsete oskuste poolest. Maa valitseja, võimas kuningas, kutsus kokka enda juurde, et valmistada kaks rooga. Kuningas nõudis, et üks roog peab olema halvim asi, mida kokk oli kunagi valmistanud, samal ajal kui teine peab olema parim roog, mida ta oli kunagi teinud.
Kokka, kes oli segaduses selle ebatavalise palvega, mõtles päevi. Lõpuks leidis ta lahenduse. Ta valmistas hoolikalt esimese roa, kasutades kõiki kibedaid ja vastikuid koostisosi, mida ta leida suutis. Tulemus oli tõeliselt õudne segu, nii vastik, et pelgalt selle lõhn ajas iiveldama.
Teise roa jaoks panustas kokk kogu oma oskusteabe. Ta kogus parimad ja kõige eksklusiivsemad koostisosad. Suure hoole ja loovusega valmistas ta roa, mis oli nii jumalik, et selle aroom võis tekitada rõõmupisara igaühe silma nurka.
Mõlemad road serveeriti kuningale, kes maitses neid põnevusega. Esimene amps halvast roast kortsutas tema nägu vastikusest, samas kui taeva poolt saadetud roog tõi tema näole naeratuse puhta õndsusega.
Hämmingus küsis kuningas kokalt: “Kuidas sa suutsid luua nii erinevad road, kasutades sama koostisosa?”
Kokk vastas: “Teie Majesteet, mõlemad road valmistati samast materjalist: sõnade ja keele jõust. Esimene roog oli maitsestatud karmide sõnade, negatiivsuse ja vihaga, luues kibeda kogemuse. Teine roog valmistati heatahtlikkuse, armastuse ja kaastundega, luues tõeliselt rõõmsa kogemuse. Nii nagu toit, omavad ka meie sõnad võimu luua harmooniat või tüli, olenevalt sellest, kuidas me neid kasutame.”
Ja nii õppis kuningas väärtusliku õppetunni sõnade olulisusest ja nende mõjust meie ümbruskonnale.