Pärast sünnitust küsis noor õnnelik ema: “Kas ma saan oma last näha?” Kui laps tema käte vahele pandi ja ta tekiääre beebi näolt eemale lükkas, siis ta ahhetas. Poeg oli sündinud puudega, tal puudusid mõlemad kõrvad. Ämmaemand ei osanud midagi öelda ega ka kommenteerida, vaid vaatas üksisilmi haigla aknast välja.
Aja jooksul selgus, et lapse kuulmine oli täiuslik. Ainult tema välimus oli veidi imelik. Kui ta ühel päeval koolist koju kiirustas, jooksis ta otse ema käte vahele ja plahvatas: “Üks suur poiss ütles, et ma olen värdjas.” Ema ohkas – ta teadis, et poega ootab ees südamevalu täis elu.
Hoolimata sellest, et laps on puudega, on ta siiski meie pere armas laps. Ta tahab kõike seda, mida täiesti tavalised lapsed tahavad – olla armastatud, kaitstud ja tunda ennast osana perest. Me abikaasaga ei ole kaotanud lootust, et ühel päeval saab ta endale puuduvad kõrvad.
Ta kasvas suureks, vaatamata kõigele oli ta kena välimusega. Kaasõpilaste lemmikuna oleks ta võinud olla klassi vanem. Ta oli annet kirjanduse ja muusika vallas ning ta arendas end pidevalt.
Ühel päeval otsustas isa käia perearsti juures konsultatsioonil ja uurida, et kas on võimalik poja kõrvadega midagi ette võtta. Ma arvan, et talle saaks kõrvad siirdada, kui neid oleks võimalik kuskilt võtta,” ütles arst.
Seepeale alustasid noormehe vanemad otsinguid, et leida inimene, kes oleks nõus sellise ohverduse nende poja jaoks tooma.
Nii möödus kaks aastat. Siis aga ütles isa pojale: “Sa lähed operatsioonile. Me leidsime emaga inimese, kes loovutab sulle oma kõrvad. Aga doonor jääb saladuseks, sest ta ei taha, et teatakse, kes ta on,” ütles isa.
Operatsioon õnnestus suurepäraselt. Noormees sai justkui teise hingamise ja väljanägemise. Kõike, mis noormees oma toimingutes ette võttis, saatis teda alati edu. Ta lõpetas keskkooli ja ka ülikooli. Kohe pärast ülikooli lõpetamist sai ta tööd diplomaadina.
Hiljem ta abiellus kauni neiuga, kes sünnitas talle palju terveid lapsi. Ta elas õnnelikku edukat pereelu.
′′Aga ma pean ikkagi teadma, kes sellise heateo mulle tegi ja ohverdas minule oma kõrvad!” Ma ei suuda mind aidanud doonorile ealeski vastutasuks midagi nii suurt teha.”
′′Ma ka ei usu kah, et sa suudaksid,” mainis isa, ′′ aga sa ei saa heateo tegijast teada, vähemalt praegu veel mitte – selline oli ju kokkulepe.”
Aastaid hoiti doonorit saladuses, aga siis saabus see päev… ja see oli üks süngemaid päevi, mis ühele inimesele võib siin elus osaks saada. Noormees seisis koos isaga ema kirstu juures. Vaikselt ja õrnalt sirutas isa käe välja ning tõstis ema paksud punakaspruunid juuksed eemale kõrvade kohale. Nüüd oli näha, et emal polnud kõrvu. “Ema ütles, et tal oli hea meel, et tal on kaunid pikad juuksed ja ta ei lasknud oma juukseid kunagi lõigata?” sosistas isa vaikselt, nii et keegi isegi ei märganud seda ja kõik pidasid teda ikka sama ilusaks.
Ma usun, et tõeline ilu peitub oskuses väljendada enda tõelist palet, iseloomu ja sisemist ilu. Tõeline ilu peitub mitte füüsilises välimuses, vaid südames. Tõeline aare pole nähtav, vaid nähtamatu. Tõeline armastus ei seisne mingites tegudes ja nende kõval häälel kuulutamisel, vaid kindlates tegudes, millest kõva häälega ei räägita.
Robert Osce on kirjutanud: “Lapsed mõistavad teis oleva hoolivuse ning kaastunde põhjal, et oma armastuse jagamine nendega tähendab teie jaoks ka iseenda armastamist, nagu ka seda, et pühitsete seda paika enda sees, kus me kõik oleme Üks”.
Ema armastus ja kasvatus võivad aidata lapse saatust muuta.
Me üritame oma lastele anda kõike, kuigi kõik, mida nad vajavad, on armastus ja kindlustunne. Sul on vaja ainult heasoovilikku südant ja hinge, mida toidab armastus.
Lennart Meri on kord ütelnud: “Emaarmastus on kõigi armastuste ema”.
Tundmatu autor on kord kirjutanud: “Ükski kingitus teie emale ei saa kunagi võrduda tema kingitusega teile .”
Tundmatu autor on kirjutanud: “Ema, sa oled ainus, kes jääb minuga igaveseks. Tänan teid kõige ja kõige eest, mida teete. Ma armastan sind nii väga, ema.”