Eesti vanasõnad – suu

Suu on südame tulk (mõõt).
Suu teeb suure linna, käsi ei tee (kärbse) käo pesagi.
Suust kergelt välja öeldud, aga ei saa tehtud.
Lahtine suu ei jää nälga.
Ega suu kulu.
Suule kui hunt, tööle kui sant.
Suu suurem kui mees (naine) ise.
Ega suu sarvest ole.
Pea pool suud kinni!
Kes suud ei-oskaspidada, peab kahju kandma.
Puhas suu, puhas käsi käib kõige maailma läbi.
Kes leemega (supiga) suu põletanud, puhub ka vee peale.
Kes võib ilmasuu ja tähva mokad (keele) kinni panna.
Parem suuga paluda kui käega võtta.
Mida suu ketrab, seda käsi ei korruta.

Kel jalad põlvini poriga, sel suu kõrvuni väega.
Suu seatagu sekki mööda.
Parem suu sisse kõnelda kui taga selja sorida.
Pista sõrm suhu, katsu, kas oskab hammustada!
Lehm lüpsab suust, kana muneb nokast.