Noormees ja halli habemega vanamees silmitsesid tiigi kaldal lootoseõit, kuni noormees vaikuse katkestas.
“Õpetaja, miks on elu mõte meie eest varjul? Me mediteerime, üritades mõista ümbritseva elu loogikat, näeme eraldi osi ja mõistame nende seoseid. Aga kogu meie vaev läheb luhta, kui ilmub uus komponent, hävitades kõik varasemad loogilised seosed.”
Õpetaja pööras justkui vastumeelselt pilgu lootoseõielt kõrvale ja ütles: “Elu saab mõista vaid see, kelle mõtted ei ähmasta maised mured, soovid ega ihad. Sellises seisundis on ainult vastsündinu. Vastsündinu olemus meenutab lootoseõit, mis heljub tiigi tüünes rahus. Tema hinge ei räsi igatsuste tuuled, suhete sajud, ülekohtu lumi ega kaotuste jää. Teda pole veel kuivatanud hirmud, haisvad hirmurummid ei ole veel põhjast muda pinnale toonud, kaldad on lagedad, puud ei reosta lapse rikkumata vett oma langenud lehtede, okste ja okastega. Aga hiljem ilmub välja maailm kogu oma tühisusega. Tiigi kallastele tekib tihe õpetajate, mentorite, sõprade, vaenlaste, armastajate, laste, sugulaste rägastik. Vähehaaval muutub veepind kallastel olevast rägust eraldamatuks. Iga sõna, iga moraal, iga suudlus, iga võmm või lahke sõna mõjutab lapse puhast hinge, sundides teda suureks kasvades üha enam kaugenema elu tähenduse mõistmisest.
“Aga meil pole võimalik sellest vabaneda,” hüüdis noormees. “Me oleme inimesed! Meie elu koosnebki askeldustest, tahtmistest, kirgedest… Või arvate, et inimesed peaksid kivid olema?!”
“Sa oled õigesti aru saanud, milles elu seisneb, pojake,” naeratas vanamees põgusalt. “Sa igatsed leida elu mõtet? Otsi siis. Aga selleks, et seda teha, pead keelduma kõigist ilmalikest soovidest, kiindumustest ja tunnetest ning saama muruks, sõnajalaks, asuma elama templisse, hakkama erakuks, rebima katki kõik sidemed, mis seovad sind maiste hädade ja kirgedega, ja siis oleks sul ehk võimalik minna tagasi algusesse. Kõik milleks see kõik? Kas otsimine tasub end ära? Küsi seda endalt ja kui vastus on eitav, jää inimeste hulka.”
Õpetaja pööras pilgu uuesti lootoseõiele ja lisas: “Ja sa saad elu mõttest alati rääkida sõpradega, istudes nendega koduterassi vilus, kuulates laste kilkeid ning juues rohelist teed, mida su kallis naine sulle toob.”
