ENDALE ANDESTAMINE

Endale andestamine on ravim hingele. See aitab meil paraneda, lahti lasta ja oma eluga edasi minna.

Me loome taas ühenduse selle osaga endas, mis alati “annab oma parima”, nagu armastav laps, kes püüab oma vanematele meele järele olla.

Jah, me teeme vigu. Jah, me oleme ebatäiuslikud, võrreldes oma täiuslikkuseideaaliga. Jah, mõnikord jääme alla oma ideaalidele, eesmärkidele ja ootustele.

Sageli oleme mineviku vigade tõttu enda vastu karmid. Kuid elus on vigade tegemine vältimatu. Seda seetõttu, et keegi pole täiuslik ega kõiketeadev.

Kui olete teinud vigu, mille kallal te ikka veel mõtlete, pidage meeles, et olete enda vastu leebe, sest te ei teadnud tol ajal paremini. Ja selle asemel, et oma vigu kahetseda, vaadake neid õppimisvõimalustena.

Vead pole kõik halvad. Kuigi need võivad põhjustada palju valu – nii meile endile kui ka teistele, on neil väga oluline eesmärk: “Aitab meil õppida, arendada arusaamist ja kasvada inimesena”.

Minevik on kadunud, nii et ärge proovige seda muuta. Selle asemel kasutage seda hüppelauana, et leida olevikust suurem rõõm. Sest seni, kuni elad, on alati uus võimalus oma ja teiste elu positiivsemas suunas pöörata.

Lõpetan selle loo ühe oma lemmikluuletusega, mille on kirjutanud Rumi, mis tuletab meile lahkelt meelde, et me peame endaga leppima ja andestama:

“Tule, tule, kes iganes sa oled…
– rändaja, kummardaja, lahkumise armastaja. Vahet pole.
Meie oma ei ole meeleheite karavan.
Tule, isegi kui sa oled tuhat korda tõotust rikkunud, tule, veel kord, tule, tule”.

 

Tundmatu autor