Lugu kahest vaimsest otsijast, kes võtsid ette raske retke Himaalajas oma õpetaja külastamiseks kõrgel mäetipul. Nende lugu ei erinegi nii oluliselt meie omast, kes me rühime elumäe tipu poole.
Need kaks teekaaslast ronisid mööda järsku mägiteed. Üks neist peatus aeg-ajalt, et nautida kaunist vaadet, mis mäestikust avanes ja imetleda lilli, mis tee ääres oma õieilu jagasid.
Niisugune tegu pahandas teist, kelle kavastsus oli sihtpunkti jõudmine nii kiiresti kui võimalik.
Lõpukas jõudsid nad mäetippu ja istusid oma õpetaja jalge ette, olles valmis ammutama endasse õpetaja tarku sõnu. Sama päeva teisel poolel alustasid nad pikka tagasiteed koju. Jalgu puhates ja lõkkepaistel istudes hakkasid nad meenutama tarkusi, mida õpetaja oli neile jaganud. Selgus, et noormees, kes oli tulles lille- ja maastikuilu nautinud, mäletas palju rohkem õpetaja väärtuslikke juhtnööre kui tema kaaslane, kes ulutas palju higi ja energiat sel retkel.
Kumb neist jõudis kiiremini eesmärgile?
Praeguse hetke valikud ja selles hetkes olemine annab meile elule, mõtte ja hoo.
Hetke ilu väärtustamine nõuab meilt ummisjalu eesmärgi poole tormamise lõpetamist. See nõuab vaikuses püsimist, hetke väärtuse läbitunnetamist.
Tundmatu autor