Mõnikord, kui tunneme oma minevikus tehtud tegude pärast häbi või süüd, siis seetõttu, et need teod ei kajasta enam meie väärtusi. Nüüd, kui oma mineviku mina vaatame, ei tunne me tema otsustega seotust. See on tegelikult hea uudis – põhjus, miks minevik meile haiget teeb, on see, et oleme teinud edusamme. Me andsime endast tookord parima, mis meil anda oli, kuid nüüd suudame olla paremad. Mis saaks olla veel parem kui edasiliikumine? Me juba võidame. Me saame sellest juba jagu.
Kui meile jõuab lõpuks kohale tõsiasi, et me ei saa minevikku olematuks teha, hakkame aktsepteerima oma puudusi ja vigu, andestama iseendale ja seda tehes avame end emotsionaalsele tervenemisele, mida kõik igatseme.
