Ta nägi unes, et jalutas Issandaga mööda mereranda. Üle tumeda taeva välgatasid stseenid ta elust. Iga stseeni puhul märkas ta liival kahte paari jalajälgi. Ühed olid tema omad, teised Issanda.
Kui tema ees välgatas viimane stseen, vaatasin ta tagasi liivas olevaid jalajälgi.
Ta märkasin, et mitmel korral tema eluteel olid ainult ühed jalajäljed. Veel pani ta tähele, et see juhtus tema elu eriti kõige õnnetumatel ja kurvematel aegadel. See tegi talle tõsiselt muret, et ta küsis selle kohta Issandalt.
“Issand, sa ütlesid kord, kui ma olen otsustanud sulle järgneda, kõnnid sa kogu tee minuga. Aga ma olen tähele pannud, et mu elu kõige raskematel aegadel on ainult ühed jalajäljed. Ma ei saa aru, miks siis, kui mul sind kõige rohkem vaja on jätsid sa mu maha.”
Issand sosistas: “Mu kallis, kallis laps, ma armastan sind ega jäta sind kunagi maha. Sinu katsumuste ja kannatuste ajal kui sa näed ainult ühtesid jälgi, siis ma kandsin sind.
Tundmatu autor
Jalajäljed on võimsad metafoorid, mis esindavad meie kohalolekut, mõju ja pärandit elu erinevates tahkudes. Need peegeldavad jalajälgi, mille me ajas ja ruumis rännates jätame, ning neid saab tõlgendada erinevates olukordades, et edastada sügavaid tähendusi.
