Kui hakkate mõistma, mis te olete, püüdmata seda muuta, siis see, mis te olete, muutub.
Enesega rahulolu ilmub vaid siis, kui näete end sellena kes olete, ilma soovita enda muutmiseks, ilma hukkamõistmise, ilma võrdlemiseta, mis ei tähenda seda, et te üksens tunnetate seda, mida näete ning jääte selle juurde. Kuid, kui mõistus enam ei võrdle, ei mõista kohut ning on seetõttu võimeline nägema seda, mis ON, hetkest hetkeni, ilma soovita muuta — sellises hoomamises on igavik.
Teadmiste ja kogemuste omamine on suur kunst — tunda elu rikkust, olemasolu ilu, võitlust, viletsust, naeru, pisaraid — sealjuures hoida oma hinge lihtsana, kuid hing saab olla lihtne vaid siis, kui armastate.