Kui tabavalt on kirjutanud saksa luuletaja, poliitik ja naturalist Johann Wolfgang von Goethe: “Igaüks hoiab õnne enda käes nagu skulptor toormaterjali, millest ta figuuri modelleerib. Kuid selle kunstilise tegevuse puhul on olukord sama, mis kõigi teiste tegevuste puhul: me oleme kõigest sündinud võimega seda teha. Oskust vormida materjal selliseks, nagu me tahame, tuleb õppida ja tähelepanelikult areneda.”
Sinus on teatud sisemine jõud, mis püüab sind juhtida sinu eluülesande suunas – selle suunas, mida sul on ette nähtud saavutada aja jooksul, mis sulle elada on antud. Lapsepõlves oli see jõud sulle selge. See suunas sind tegevuste ja teemade poole, mis vastasid sinu loomupärastele soodumustele, mis tekitasid sügavust ja ürgset uudishimu. Vahepealsetel aastatel hakkab see jõud tuhmuma ja kaduma, sest kipud enam kuulama vanemaid ja eakaaslasi ning igapäevased murekoormaid, mis sind kurnavad. Sinu kurbuse allikas võibki olla vähene seotus sellega, kes sa oled ja mis sind ainulaadseks teeb. Esimene samm meisterlikkuse poole on alati enda sisemusse – et teada saada, kes sa tegelikult oled, ja luua taas kontakt selle loomupärase jõuga. Kui oled sellega uuesti ühenduses, leiad õige karjääritee ja kõik muu loksub paika. Selle protsessi alustamiseks ei ole kunagi hilja. Meisterlikkus on protsess ja oma kutsumuse avastamine on selle algpunkt.
Robert Greeni