Isaac Newton on tabavalt kirjutanud imelise tsitaadi: “Kui olen suutnud näha kaugemale, siis ainult tänu sellele, et olen seisnud teiste hiiglaste (gigantide) õlgadel”.
Noah BenShea jutustas kord väga asjakohase loo: “Väike poiss läheb koos isaga paraadile. Et väikemees näeks, tõstab isa ta kukile. Kui paraad mööda marsib, räägib poiss isale, kui suurejooneline vaatemäng talle avaneb. Kahjuks läheb ta oma imelise vaatepildi peale nii ülbeks, et hakkab osatama neid, kes vähem näevad: “Oh, kui te teaksite, mida kõike ma näen…” Kuid üht poiss ei näe – MIKS ta nii palju näeb.”
Noah BenShea juhib tähelepanu, et poiss oleks võinud olla hiiglane: “Iga inimene, kes peab meeles, et me kõik istume kellegi õlul, võib saada hiiglaseks”.
Ta tuletab meile meelde, et kui me selle ära unustame, oleme KOOREM.
Seda lugedes muutusin madalamaks kui rohi. Kui mitu korda olen ma ära unustanud, kelle õlul ma istun?
Kui mitu korda olen jätnud tänamata inimesi, kes mind nii palju on aidanud? Kui mitu korda olen olnud pigem koorem kui hiiglane?
Kui paneme igal õhtul kirja inimese või inimesed, kelle õlgadel me seisame, võime selle lihtsa rituaali abil kõik õppida olema pigem hiiglased kui koorem. Neid inimesi jätkub alati. Me ei pruugi kirja panna ainult meile olulisi inimesi, vaid ka “nähtamatuid” inimesi, kes teevad kõvasti tööd, et meie elu oleks parem.
Kui saate aru, kui paljudel õlgadel te seisate, tunnete end tõepoolest pikakasvulisena ja ka vaimselt rikkamana. Ja just niisma tähtis on see, et tunnistate teiste panust oma ellu, olete vähem koorem ja rohkem hiiglane.
Mida tänulikumaks me muutume, seda alandlikumad me oleme ja see on hea. Ülbust on väga raske taluda, olgu siis tegemist teiste või meie enese ülbusega.
Kui me oleme teadlikud kõikidest hüvedest, mida me saame teistelt inimestelt siin maailmas, ei tunne me end ohvrina ega tähtsusetuna. Kui meil on teadlikkus, tunneme end osana suurema tervikust, lülina üldise hoolivuse võrgustikus, üksteise õlgadele toetuvate inimeste võrgustikus. Kuidas meid küll on õnnistatud!
