Kui soovime, võime igaühes näha õpetajat. Inimesed, kel on imetlusväärseid omadusi, võivad meid inspireerida. Need kel on destruktiivsed omadused, võivad meile meelde tuletada meie puudusi ja virgutada ennast muutma.
Kong Fuzi on selle väga täpselt sõnastanud: “Jalutades kahe mehe seltskonnas pean ma olema suuteline nendelt õppima. Ühe häid külgi ma jäljendan; teise halbu külgi parandan ma endas.”
Kui kohtame lahkeid inimesi, võime arendada tänulikkusetunnet ja kasutada neid inimesi rollimudelitena, kes inspireerivad meie enda lahkust ja heldust. Õppida võime ka ebasõbralikelt inimestelt. Saades aru, kui tundlikud me oleme kriitika ja vaenulikkuse suhtes, peame meeles, kui tundlikud on teised ja kohtleme neid lahkelt. Ka võime praktiseerida tänulikkust ning leida selle juures, et see on hoopis parem tunne kui päevade kaupa hõõguv vihavimm.
Harjutage ja püüdke näha igas kohatud inimeses õpetajat, kes on annab tähtsa õppetunni. Päeva lõpus vaadake tagasi ja tuletage oma lävimist iga inimesega, õppetunde, mida igaüks teile andis ja mida õppisite.
Kui niisuguseid harjutusi korrata, avaneb pikkamööda hingesilm ja me saame üha rohkem teadlikuks pühadusest enda sees ja meie ümber. Igast inimesest saab õpetaja ja meie vaimse loomuse meeldetuletaja ning iga kogemus saab õppimisvõimaluseks. Siis lööb õitsele transnoia ja me näeme maailma püha koolimajana, mis on mõeldud meid tervendama ja äratama ning õpetama, kuidas tervendada ja äratada teisi.
Kas võib maailm veel suuremat kingitust pakkuda?
Vaimsed põhitõed