„Seda sa ei mõistagi,“ vastas ema poissi kallistades.
Poiss küsis isalt: „Isa, miks ema mõnikord nutab, kuigi midagi halba pole juhtunud?“
Isa vastas: „Kõik naised nutvad vahel põhjuseta.“
Poiss kasvas suureks, sai meheks, aga imestas endiselt, miks naised nutavad. Viimaks pöördus ta oma küsimusega Jumala poole.
Jumal vastas: „Naist luues tahtsin, et ta oleks täiuslik. Andsin talle õlad, mis oleksid nii tugevad, et jõuaksid kanda kogu maailma, ja nii õrnad, et neil võiks puhata lapse pea. Andsin talle sellise hingejõu, et ta kannataks välja sünnituse valu ja kõik teised valud. Andsin talle niisuguse kartmatuse, et ta ei kõhkleks appi minna ja kurtmata hoolitseda haavatute, haigete, ja väsinute eest. Andsin talle südame, mis suudab armastada lapsi ka siis, kui need on tänamatud ja ülekohtused. Andsin talle tugevuse olla mehele tema puudustest hoolimata kõhkluseta toeks. Ja lõpuks andsin talle pisarad ja õiguse nutta kus vaja.
Mõista, mu poeg, et naise ilu ei ole tema riietes, soengus ega ehetes. Naise ilu on silmades, kus avaneb uks tema südamesse. Sinna, kus elab armastus.“
lapsi ka siis, kui need on tänamatud ja ülekohtused. Andsin talle tugevuse olla mehele tema puudustest hoolimata kõhkluseta toeks. Ja lõpuks andsin talle pisarad ja õiguse nutta kus vaja.
