„Kui te ei suuda hinges andeks anda, olete lihtsalt eikeegi. Te hakkate sarnanema tuules lendlevate paberilipikutega, kes kuidagi maa peal endale kohta ei leia,“ ei väsinud kuulus ennustaja kordamast.
Haavumised ja hirmud laastavad meie elu, meie hinge. Tuletage meelde, kui kehvasti te ennast solvununa tunnete: süda on rahutu, mõtted keerlevad lakkamatult teid solvanud teo või haavanud sõnade ümber, käed langevad rüppe – teotahe kaob. Kuidas see saakski teisiti olla – MIND ju solvati! Ja elabki solvatud inimene selle raskusega hinges, nagu oleks terve maailma kohale laotunud sünge pilv.
Aga kui prooviks solvajale andestada? Muidugi pole see lihtne, selleks tuleb oma uhkust taltsutada. Kuid kui helgeks saab hing solvajaga rahu sõlmides! Tundub, et isegi päike hakkab kirkamalt särama ja süda rahuneb! Hing otsekui paraneks haigusest, Nii see on: solvumine on hingehaigus. Aga meie, selle asemel et seda haigust ravida, hakkame teda poputama, turgutama ja süvendama.
Kui õpite solvajaile andestama, muutub teie elu otsemaid kergemaks ja valgemaks. Kuidas seda õppida? Väga lihtsalt: prooviga solvajale kaasa tunda. Vaadake teda armastusega. Silmitsege teda tähelepanelikult: küllap pole temagi elu kerge. Kellel oleks? Tal on kuhjaga probleeme ja muresid…
Kui õpite kaasa tundma, hakkate ka andestama. Ja teie mõlema ellu lisandub veidi soojust.
