Mehele meeldisid lapsed ja ta veetis palju aega koos küla lastega. Ta armastas lastele mänguasju kinkida, aga need olid väga õrnad. Ükskõik kui ettevaatlikud lapsed polnud, ikka läksid mänguasjad katki ning lapsed kurvastasid ja nutsid kibedasti.
Seda pealt näinud, läksid laste vanemad vanamehe juurde ja ütlesid talle: “Sa oled tark mees ja tahad lastele head teha. Kuid miks teed sa neile selliseid kingitusi, mis ettevaatusest hoolimata katki lähevad, nii et lapsed nutma hakkavad. Samas on need mänguasjad ju nii ilusad, et võimatu on nendega mitte mängida.”
Vanamees vastas naeratades: “Lähevad aastad ja kord kingib keegi teie lastele oma südame. Loodan, et need mänguasjad õpetavad neid selle hindamatu aardega hoolikalt ümber käima.”
. Loodan, et need mänguasjad õpetavad neid selle hindamatu aardega hoolikalt ümber käima.”