SAMA KEELT RÄÄKIDES

Äriuuringute professor osales kord õpistiilide kursusel, et inimeste erinevate õppimisviiside kohta rohkem teada saada. Ta avastas palju uut. Näiteks sai ta teada, et me kõik elame samas maailmas, samas reaalsuses, aga me kõik mõistame ja kogeme seda erinevalt.

“Kuidas inimesed õpivad?” küsis lektor. Grupp vaatas tühjalt ringi. “Hea küll, Proovime nii. Kuidas siseneb välismaailmast tulenev info sinu meeltesse ja kehasse?”

“See on lihtne,” ütles keegi grupist, “meie viie meele kaudu.”

“Täpselt, teist teed ei ole. Meie maailma kogemine toetub meeltele. Ja kuna meie kogemine toetud meeltele, pole eriti üllatav, et ka meie keel toetub meeltele. Kas sa näed, mis ma mõtlen? Kas sa suudad seda haarata? Kas see kõlab hästi? Varu aega, et sellest teemast läbi närida, seda seedida ning seejärel ütle mulle, kas selles on iva olemas?

Grupp taipas tasapisi.

“Me ei kasuta oma meelt siiski ühtemoodi. Igaühel teist on võimalus rakendada kõiki olemasolevaid meeli ning te võite informatsiooni vastu võtta kõikide meelekanalite kaudu, aga igal inimesel on informatsiooni paremaks vastuvõtmiseks oma eelistused.”

“Kas saaksite mulle näite tuua?” küsis keegi grupist.

“Ma toon sulle asja selgitamiseks üpriski ekstreemse näite,” sõnas lektor. “Neli venda lähevad koos klubisse. Varastel hommikutundidel koju minnes kohtuvad nad ühe sõbraga.

“Kuidas õhtu oli? küsis sõber.

Esimene vend vastab: “See oli hiilgav. Valgustus oli fantastiline, muusikavalik oli kujutlematu ning ma nägin palju tuttavaid. Suurepärane vaatepilt!”

Teine vend vastab: “See paitas kõrvu. Dünaamilised helid! Vaimustav resonants! Rääkisin paljude sõpradega. Jah, see oli üks suur sumin.”

Kolmas vend vastab: “Jalustrabav! Muusika tõepoolest haaras mind. See raputas mind maast lahti. Sõlmisin palju uusi kontakte. Köitev!”

Neljas vend vastab: ” See oli hõrk! Muusika oli tõepoolest maitsekas, kuigi üks laul tuletas mulle meelde paari libedat mälestust. Võtsin sõprade terviseks. Terav elamus!”

“Näen, mida te öelda tahate,” sõnas üks kuulajatest elevusega. “Esimene võtab informatsiooni vastu silmade, teine kõrvade, kolmas puudutuste ja kiikumisega ning neljas maitsemeele kaudu.”

“Täpselt,” lausus lektor, “kuigi see on üsna kunstlik näide. Igaüks meist saab kõiki meeli kasutada. Aga enamik eelistab informatsiooni vastu võtta ja töödelda ühe või kahe meele abil, mitte kõiki meeli võrdselt kasutades. Peaaegu alati annavad inimeste jutus enimesinevad meelelised keelekujundid nende mõtteviisi kohta häid vihjeid. Teiste sõnadega saame vihjeid, kas inimene mõtleb piltides, sõnades või helides, kompides või emotsionaalselt.”

“Kas on siis õige oletada,” pakkus üks osalejatest, “et kui keegi minuga räägib ja ma märkan palju visuaalsel põhinevaid sõnu, nagu kujutama, helkima, peegeldama, vaatama, ebaselge, ähmane, sädelev, siis võiks meie vahel tekkida head suhted juhul, kui ka mina kasutan visuaalset keelt?”

“Just. Ja kui sa pakud talle vastu peamiselt auditiivset, kinesteetilist keelt, võiks ta lihtsalt arvata, et oled kauge, väljendad end ähmaselt ning sul on tema vaatenurgast ainult uduselt aimu.”

Sel hetkel haaras professorit äratundmisrõõm. “Arvan, et märkasin just valguskiirt,” sõnas ta. “Näen, kui kasulik see kõik võib olla, et oma õpilastega erineval viisil suhelda. Pean kasutama rikast keelt, varieerima oma hääle ulatust ning lisama auditiivse eelistusega õppuritele rohkem võimalusi küsimiseks ja vastamiseks. Et visuaalse eelistusega õppuritele juttu illustreerida, vajan kvaliteetset ja mitmekülgset kujundatud infot. Ning neile, kes eelistavad kinesteetilist õppimist, peaksin pakkuma tegevusi, milles saab õppida asju ise läbi tehes. Emotsionaalset suhtlemist eelistavate õppuritele oleks mõistlik lisada ülesandel baseeruvaid tegevusi, grupitööd, projekte, presentatsioone jne. Aga kõige selgemalt näen seda,” tema hääletoon muutus äkki elavamaks, “et mul on nüüd uus vaatenurk, mida oma perega jagada.”

“Mida sa silmas pead? küsis naaber.

“Sain sellel kursusel aru, et enamasti võtan infot vastu visuaalselt. Mulle on oluline, millised teised inimesed mind näevad, tunnen oma välimuse üle uhkust. Ja ma seisan hea selle eest, et meie korter oleks alati puhas, korras ja hoolitsetud. Igal asjal on oma koht.” Ta pidas hetkeks pausi: “Armastan oma abikaasat ja poega väga, aga nad erinevad minust palju. Vahel ajavad nad mind maruvihaseks. Ja ma saan nüüd paremini aru, milles see erinevus seisneb.”

“Jätka,” julgustas naaber, nüüd juba uudishimulikult.

“Mu abikaasa on tegelikult väga kena inimene. Ta üritab õigeid asju teha. Ta sööb üksi kodus lõunat, kuna ülikool, kus ma töötan, asub liiga kaugel, et lõunaks koju jõuda. Ja ta annab endast parima. Ta peseb pärast söömist nõud ning paneb need tagasi. Probleeme tekitab see, et ta paneb enamiku asju valesse kohta, nii et pean koju jõudes kõik ümber paigutama – mulle meeldib, kui asjad on seal, kus need peavad olema. Ning tal pole aimugi, kuidas klaasnõusid õigesti pesta, ja seepärast pean paljud asjad ise uuesti üle pesema.

Mis puudutab mu poega, ta on kuusteist ning armastan teda väga, aga ta tuba näeb välja nagu põgenikelaager – riided põrandal, kooliraamatud laiali pillutud, hunnikute viisi musta pesu … Ma ei saa aru, kuidas ta üldse midagi üles leiab.

Lühidalt ja kokkuvõtlikult neile sageli teada, mida ma sellest kõigest arvan, ning olen kahjuks omandanud vastiku näägutaja maine. Aga nüüd on mul mõned ideed ning ma räägin teile oma kavatsusest. Kui olen oma ideed ellu viinud ning näinud, kuidas need toimivad, annan teile sellest teada. Saadan teile kõigile e-kirja, nii et võite ise näha, kuidas ma hakkama saan.”

Umbes kuu aega hiljem said lektor ja seminarist osavõtjad järgmise sisuga e-kirja:

Kallid seminarikaaslased!

Kui pärast nii pikka eemalolekut koju jõudsin, tervitasid abikaasa ja poeg mind uksel. me kallistasime ja suudlesime ning mul oli väga hea meel neid jälle näha. Tuppa minnes mainisin, et tahan nendega millestki rääkida. Mu abikaasa vastas, et juhul, kui see on kuidagi seotud korteri seisukorraga, võiksin ma selle teema parem unustada. Muidugi oli see just nimelt sellega seotud. Üle abikaasa õla kiigates võisin näha, et korteris oli vaja tõsiselt koristada ja asju ümber paugutada.

“Kindel see,” ütlesin ma.

Nad istusid ja ootasid, põnevilm, et teada saada, mida mul neile öelda oli.

“Kujutage ette. kuidas oleks, kui…” alustasin ma. Seejärel parandasin end. “Ei, kuidas te end tunneksite, kui lamaksite mõnel nädalalõpuhommikul voodis. Olete lõdvestunud ja tunnete end mugavalt ning olete enda ja maailmaga rahul. “Nägin nende nägudel äratundmisrõõmu ning jälgisin, kuidas nad kaasa mõeldes lõdvestusid ja end diivanil mugavalt istuma seadsid.

“Sa ei pea terve päeva midagi tegema, vaid naudid iseendaga olemise aega. Tajud jahedust, puhast ja värsket puuvillast lina vastu keha. Ning samal ajal tunned, kuidas su lihased lõdvestuvad, selg läheb sirgemaks ning üldse oled kõigega väga-väga rahul.”

Nad ei öelnud midagi, aga näoilmest võis välja lugeda, justkui oleksid nad paradiisis. “Sa tunned, kuidas jahe hommikune tuuleõhk kannab sisse värskelt jahvatatud kohvi aroomi, mida naabrid alakorrusel valmistavad.” Sel hetkel tõmbles mu abikaasa nina ja poeg limpsas keelt.

“Toon hommikusöögiks voodisse sinu lemmiktoitu ning sa mõnuled aeglaselt iga suutäie juures, nautides kõiki maitseid ja lõhnu. Ning samal ajal lõdvestud veelgi enam, saavutades rahu ja tasakaalu.”

“Jah,” jätkasin ma, “mis tunne sul oleks kui sel ajal, kui sina seal täielikus harmoonias, lõdvestunult ja sisemist rahu kogedes lesid, süvened tuuleõhu jahedusse, hoomad kohvi aroomi, toidu maitset ja lindude jahedust, jõuab sinuni uus ja erinev aisting. Sa naudid ja koged jätkuvalt puuvilla puhtust, pehmust ja jahedust, kui äkki jõuab su teadvusse, et su nahka ärritavad tuhanded ja tuhanded pisikesed röstsaiatükikesed.”

“Aaahh!” hüüatasid nad mõlemad samaaegselt. “Sa rikkusid kõik ära! Sa ajasid kõik nässu! Kuidas sa võisid niimoodi teha?” Nad mõlemad tõmbusid sohva seljatoest eemale ning kratsisid ennast. “See on kole! Me mõlemad nautisime seda väga ning sa rikkusid kõik ära!”

Ja ma vastasin: “Jah, just nii tunnen end mina, kui ma tulen koju ja leian eest segamini korteri.” Nägin, et nad lõpetasid kratsimise ja seedisid saadud infot.

Ei saa just väita, et nad peaksid nüüd ideaalselt korda ning et minu ettekujutus korteri seisukorrast nende jaoks tähtsamat rolli mängides. Aga nad on palju-palju paremad. Ning ma küsin endalt, millest see tuleb. Ja mu järeldus on järgmine. Kõik aastad enne seda päeva olin ma – loomulikult- rääkinud oma abikaasa ja pojaga nendele mõistmatus keeles, nüüd aga rääkisin esimest korda nendega tõepoolest nende endi keelt.

 

Sheelagh Deller