Kui inimene kaotab oma jumalikkuse ja lähedase inimese jumalikkuse, siis ta purustab paari. Iga inimene kannab endas kogu universumi ja on oma olemuselt enesega rahulolev olend. Teisest küljest aga pole ta ilma teise inimeseta, ilma suheteta keegi.
Selle selgituseks toon ära Neale Donald Walschi Kõrge Vestluskaaslase sõnad: “Omavahelised suhted on pühad, sest need annavad meile kõige suurema võimaluse elus – luua ja viia ellu kõige kõrgema ettekujutuse kogemust iseendast. Omavahelised suhted saavad kannatada, kui sa näed neid kõige suuremat võimalust luua ja viia ellu kõige kõrgema ettekujutuse kogemust teisest inimesest.
Las iga inimene tunneb muret suhte pärast iseendaga – kes ta ise on, mida teeb ja mida omab; mida ta ise tahab, mida palub, mida annab, mida ta ise otsib, loob ja kogeb – siis teenivad kõik suhted õigeid sihte!
Las igaüks tunneb omavahelistes suhetes muret mitte teiste, vaid ainult, ainult ja ainult iseenda pärast.
See manitsus näib imelik, sest sulle räägiti, et suhete kõrges vormis peab inimene tundma muret ainult teise inimese pärast. Kuid mina ütlen sulle: sinu keskendumine teisele ja kaasahaaratus ongi see, mis teeb suhted halvemaks.
Kes teine on? Mida teine teeb? Mida teine omab? Mida teine räägib? Mida teine tahab? Mida nõuab? Millest ta mõtleb? Mida ootab? Mida kavatseb teha?”
Meister saab aru, et pole tähtis, kes teine on, mida omab, räägib, mida tahab, nõuab. Pole tähtis, millest teine mõtleb, mida ootab, mida kavatseb teha. Tähtis on see, kes sina tema suhtes oled. Kõige armastusväärsem inimene on see, kes on iseendale keskendunud.
