Sultan ja vesiir

Lugu on sõnum kõigile neile, kes unustavad head ja kvaliteetsed toimingud, mida teine inimene nende heaks teinud on niipea, kui pahatahtlikud kaaslased teist laimanud on.

Vesiir oli oma isandat juba kolmkümmend aastat teeninud ning temast peeti truuduse, usaldusväärsuse ja jumalakartlikkuse pärast sügavasti lugu. Aga tema ausus oli toonad talle õukonnas palju vaenlasi, kes hakkasid selja taga teda kahekeelsuse ja reetlikkuses süüdistama. Sultanile sosistati iga päeva järel kõrva, kuni too lakkas süütut vesiiri usaldamast ja käskis nii ustavalt teeninud mehe hukata.

Selles riigis seoti surmamõistetud kinni ja heideti tarandikku, kus sultan oma kõige metsikumaid jahipenisid pidas. Koerad rebisid ohvri sedamaid tükkideks.

Aga enne koerte ette viskamist päriti vesiirilt tema viimast soovi. “Tahaksin kümme päeva armuaega saada, et jõuaksin võlad maksta, saadaoleva raha sisse kasseerida, minu hoolde usaldatu inimestele tagastada, lastele hooldaja määrata ning oma vara laste ja teiste perekonnaliikmete vahel jagada.”

Saanud kinnituse, et vesiir ei kavatse põgeneda, täitis sultan tema soovi. Vesiir kiirustas koju, võttis sada kuldmünti ja läks jahimehe juurde, kes sultani koeri talitas. Ta andis mehele sada kuldraha ja ütles: “Las mina kannan kümme päeva koerte eest hoolt.”

Mees oli nõus ja järgmised kümme päeva hoolitses vesiir elajate eest usinasti, kohtles neid hästi ning jagas maitsvat toitu. Kümnenda päeva lõpuks sõid nad talt peost. Üheteistkümnendal päeval kutsuti vesiir sultani ette, süüdistust korrati ning sultan vaatas, kuidas vesiir kinni seoti ja koerte ette heideti. Kui aga loomad teda nägid, jooksid nad saba liputades ligi. Nad näksisid kiindunult vesiiri õlgu ja hakkasid temaga mängima. Sultan ja teised juuresolijad vaatasid seda imestunult pealt ning sultan küsis vesiirilt, miks koerad tema elu kallale ei kipu. “Ma olen nende koerte eest kümme päeva hoolitsenud,” vastas vesiir. “Sultan näeb tulemust oma silmaga. Mina olen kolmkümmend aastat sinu eest seisnud ja mis ma olen selle eest saanud? Mind mõisteti mu vaenlaste valekaebuse põhjal surma.”

Sultan läks häbi pärast näost punaseks. Ta andis vesiirile armu, kinkis talle väga kaunid rõivad ja jättis laimajate karistamise tema hooleks. Õilis vesiir laskis nad vabaks ja kohtles neid ikka lahkelt.


ARAABIA TARKUSE JA KAVALUSE RAAMAT