Elas kord naine, kelle nimi oli Kriša Gotami ning tal oli õnn elada samal ajal suure Õpetaja, Buddhaga.
Kriša üheaastane laps haigestus ja suri ootamatult. Murest meeletu ema hulkus sihitult ringi, hoides surnud lapsekeha oma rinna vastas ning küsides vastutulijatelt abi ning rohtu, et laps ellu äratada. Mõned ei teinud temast väljagi, teised naersid ta üle, mõned arvasid et ta on hulluks läinud. Viimaks kohtus naine targaga, kes ütles et ainus inimene kes teda aidata saab ning imesid suudab korda saata, on Buddha ise.
Seepeale läks naine otseteed Buddha juurde, asetas lapse surnukeha Buddha jalgade ette ja rääkis oma loo. Buddha kuulas naise juttu kaastundlikult ja seejärel lausus: “Sinu valu vastu on rohi. Korja küla pealt igast perest sinepiseeme, kus pole surmaga pistmist olnud. Too need sinepiseemned mulle, ma teen neist võlujoogi ja su laps ärkab surnust üles.”
Lootusärevuses naine asus kiiresti tegutsema, läks esimese maja juurde ja ütles pererahvale: “Buddha käskis mul tuua ühe sinepiseemne igast perest, kus keegi pole kunagi surnud.” “Oo, siin majas on palju inimesi surnud”, vastati talle.
Kriša läks teise maja ukse taha ja kordas oma soovi, kuid sealt vastati talle: “Meie peres on arvutu hulk inimesi surnud.” Sama vastuse sai ta kolmandast, neljandast ja viiendastki majast, käies läbi kogu küla uksetagused, mõistis naine, et Buddha soovi ei ole võimalik täita.
Kriša korraldas lapsele matused, jättis temaga hüvasti ja pöördus siis tagasi Buddha juurde.
Buddha küsis: “Kas tõid sinepiseemneid?”
“Ei”, vastas Kriša,” kuid ma sain aru, mida Sa püüdsid mulle õpetada. Lein pimestas mind ja ma arvasin, et üksnes mina olen surma küüsis kannataja.”
”Miks sa tagasi tulid?” küsis Buddha
“Tulin paluma, et sa õpetaksid mulle seda, mis on surm, mis on pärast seda ja kas minus on midagi mis ei sure?”
”Kui sa tahad teada tõde elust ja surmast, pead sa lakkamatult mõtlema sellele, et Universumis on ainult üks seadus, mis ei muutu mitte kunagi: see on Universumi seadus, mis ütleb et kõik muutub ja kõik on kaduv. Sinu lapse surm aitas sul mõista, et maailm, milles me viibime – sansaara -, on talumatu kannatuse ookean. On üks ja ainus tee, mis viib välja sansaara lakkamatust sündide ja surmade ringist, ning see on vabanemise tee. Et valu on nüüd teinud su õppimisvalmiks ja su süda on tõele avanemas, siis näitan sulle seda.”
Kriša Goatami põlvitas tema jalge ette ja jäi Buddha järelkäiaks elu lõpuni. Räägitakse, et pisut enne surma jõudis ta virgumiseni.
See lugu Kriša Gotamist näitab meile midagi, mida me ikka ja jälle võime näha: lähedane kokkupuude surmaga võib kaasa tuua tõelise ärkamise, mis muudab täielikult meie suhtumist elusse.
