Ühel päeval mõistad, et on inimesi, kes kunagi ei reeda… aga selleks pead läbi elama mitmeid reetmisi.
Ühel päeval mõistad, et väline sära pole sisemise iluga võrreldes mitte midagi. Sest kõik väline on kuni esimese vihmani… Kuid see sisemine tuli – on alati leekides! Isegi siis, kui see on vaevunähtavateks süteks vaibunud. Piisab vaid, et ajada huuled torru ja sütte peale puhuda – tuli süttib järg-järgult taas ja soojendab.
Ühel päeval saad aru, et paljud ütlused ja aforismid, mis mööda maailma rändavad, on küll ilusad, kuid tühjad… lihtsalt sõnakogumid – ei midagi enamat. Tähtsad on ainult need tõed, milleni oled ise jõudnud.
Ühel päeval mõistad, et lahkus, hellus, õrnus ja hoolivus on sisemise jõu, mitte nõrkuse ilming.
