Talmud on öelnud: “Viimasel kohtupäeval päritakse igaühe käest aru kõigi heade asjade kohta, mis Jumal on maailma loonud ja mida me oleme keeldund nautimast.”
Üks mees suri ja leidis end Jumala kohtu eest. Jumal vaatas talle kaua otsa ja vaikis. Lõpuks ei pidanud mees vastu ja katkestas vaikuse: “Issand, kuidas minuga jääb? Miks sa vaikid? Kas pole ma siis taevast kuningriiki ära teeninud? Olen palju kannatanud!”
“Miks pead sa kannatusi teeneks? imestas Jumal.
“Ma kandsin seljas kotiriiet ja rihma asemel vöötasin end nööriga,” õigustas end mees kulmu kortsutades. “Ma sõin kliisid ja kuivatatud läätsi, ma ei joonud midagi peale vee. Ma ei vaadanud naisi, vaid kurnasin keha paastu ja palvetega.”
“Ja siis? ütles Jumal, “Saan aru, et sa kannatasid, kuid mille nimel?”
“Sinu auks,” vastas mees.
“Tore au küll!” muigas Jumal mõrult. “Tähendab, mina siis piinan inimesi näljaga, sunnin neid käima räbalais ja röövin neilt armastuse rõõmud? Kas nii?”
Valitses ebamugav vaikus. Jumal silmitses inimest taas mõtlikult.
“Kuidas siis minuga jääb?” söandas mees endast uuesti märku anda.
“Sa ütled, et kannatasid?” kostis Jumal vaikselt. “Kuidas sulle seletada, nii et mõistaksid? Vaata, enne sind oli siin minu ees puusepp. Terve elu ehitas ta inimestele maju, sai tunda külma ja kuuma; juhtus, et ta lõi endale haamriga kogemata käe pihta või vigastas ettevaatamatusest muul moel. Siis ta kannatas. Aga ta ehitas siiski maju, ja sai kätte oma ausalt teenutud tasu. Aga sina, nagu selgub, ei teinud kogu elu midagi muud kui tagusid endale haamriga vastu sõrmi.”
Ja siis müristas Jumal kõuehäälel: “Aga kus on maja? Kus on maja, küsin ma!”
Tundmatu autor