Kord juhtus järgmine lugu.
Buddha tahtis ühte linna tulla, aga linna kuningas polnud päris kindel, kas minna teda vastu võtma. Peaminister, väga vana ja tark mees, ütles kuningale: “Sa pead kindlasti minema.” Kuningas aga vastas: “Minu meelest pole seda vaja. Ta on ju kerjus. Las ta tuleb parem siia! Mis mõtet on minul minna oma kuningriigi piirile, et teda vastu võtta? Mina olen ju kuningas, tema aga kerjus.”
Vana peaminister kirjutas nüüd kohe tagasiastumisavalduse. Ta ütles: “Astun tagasi, sest kui sa oled nii madalale langenud, ei saa ma enam kauemaks jääda. Pea meeles, et sina oled kuningas, aga tema on kuningriikidest lahti öelnud. Tal ei ole mitte midagi. Sinul on suur impeerium, temal aga pole mitte midagi. Tema on tipus. Ja sina peaksid minema ja tema ees kummardama, muidu astun ma tagasi. Ma ei saa sinuga siia lossi jääda. Seda ei saa ma teha.” Nii oli kuningas ikkagi sunnitud minema.
Kui kuningas Buddha ees kummardas, ütles Buddha talle: “Seda polnud ju vaja. Ma kuulsin, et sa ei tahtnudki tulla. Seepärast polnudki seda vaja, sest kui kohale tullakse vastu tahtmist, ei oldagi päris kohal. Ja austama ei saa kedagi sundida. Sa kas mõistad või ei. Seda polnud vaja – olin juba ise sinu juurde teel. Ja mina olen ainult üks kerjus… sina aga oled valitseja.”
Seda kuuldes puhkes kuningas nutma, sest ta sai Buddha sõnadest aru.
Osho